
25. jaanuaril 2025. a. möödub 100 aastat teeneka spordi- ja võimlemistegelase, 1989. aastal taastatud Eesti Võimlejate Liidu presidendi Uno Sahva sünnist. U. Sahva (1925-1996) väärib meenutamist, sest ta pühendas oma elutöö spordi, sh võimlemise arendamisele Eestis.
Nooruspõlves oli ta üks Eesti silmapaistvamaid sportlasi kergejõustikus ja sportvõimlemises, samas tegeles ta ka ratsutamisega ja purjetamisega. Suur osa tema eluteest möödus Tartus, kus ta 1944. a alustas õpinguid Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. Ülikoolitee ei lõppenud üksnes õpingutega. Peale ülikooli lõpetamist jätkas ta töötamist õppejõuna Tartu Ülikoolis, siis õpetajana Raudteetranspordi Tehnikumis ja siis taas 1957-1993 Tartu Ülikoolis õppejõuna, dotsendina, kateedrijuhatajana.
Ta õpetas võimlemist, kehalist kasvatust, kehalise kasvatuse õpetajate ettevalmistamist, nende praktilis-metoodilist tegevust; koostas arvukalt õppevahendeid ja –programme ning õppefilme. U. Sahva on mitmete rühi- ja võimlemisalaste artiklite ja raamatute autor, ta on välja andnud üle 70 teadustrükise. Suure panuse võimlemise arendamisel andis ta oma tegutsemisega massivõimlemise ürituste korraldamisel. Nendeks olid traditsioonilised Tartu võimlemispeod, lisaks ka üle-eestilised võimlemispeod. Tema eestvedamisel toimus Eesti võimlemispidude traditsiooni ellu kutsumine Laiusel, kui tähistati 90 ja 100 aasta möödumist Eesti esimesest võimlemispeost 1876. aastal.
Sahva oli tugev organisaator, ta kaasas oma kolleege ja koostööpartnereid võimlemispidustustele, spordipäevadele, suusamaratonidele ja üliõpilaslaulupidudele «Gaudeamus» kaasa lööma. Samuti tegutses aktiivselt erinevates spordiorganisatsioonides: Vabariikliku Sportvõimlemise presiidiumi esimehena (1954 – 1957), TÜ spordiklubi esimehena (1968–1972) ja Eesti Rahvavõimlemise Föderatsiooni aseesimehena (1984-1990) ning 1990-1995 oli ta Eesti Võimlejate Liidu president.
Ta on saanud mitmeid autasusid tehtud töö eest, 1980. a. omistati talle teenelise sporditegelase aunimetus.
Uno Sahva kohta võib öelda, et ta pakatas elujõust, et ta põles särava leegiga. Sellega haaras ta kaasa paljusid ennast kehaliselt ja vaimselt tugevdama. Temal oli käsitamatu võime sütitada masse, neid õpetada ja juhtida – ta oli spordi- ja rahvamees (Eduard Vääri “Uno Sahva – spordi ja rahvamees”, 2005).