Võimlemine on üks vanemaid spordialasid kogu maailmas, algusajaks võib lugeda 19.sajandi I poolt.
Ka Ülemaailmne Võimlemisföderatsioon FIG (Fédération Internationale de Gymnastique) on üks vanimaid omataoliste spordiorganisatsioonide seas ning on asutatud 1881.a.
Esimesed andmed organiseeritud võimlemistegevusest Eestimaal pärinevad 19.saj. I poolelt Tartust.
1820.a. veebruaris võeti ülikooli lektoriks Haapsalust pärinev Eduard Raupach, kes oli eelnevalt Saksamaal ja Itaalias õppides põhjalikult tutvunud Jahni võimlemissüsteemiga. Lisaks itaalia ja saksa keele õpetamisele Tartu Ülikoolis, hakkas ta innukalt propageerima uut võimlemissüsteemi. Nii hakkas uus “kunst” levima nii Tartu üliõpilaste, professorite kui ka gümnasistide seas. Sajandi keskel tekkisid esimesed võimlemisseltsid Tallinnas 1863 a. ja Tartus 1864.a. 1863. aastal peeti ka esimene “turnipidu” Tartu Ülikooli Toomemäe võimlemisväljakul, millele järgnesid juba suuremad ettevõtmised (1864.a., 1865.a.), kus võimlemisesinemistele eelnenud osavõtjate (ca 300 in. ) rongkäik läbi linna kogus hulganisti pealtvaatajaid (ca 2000 in.). Võimlemise propageerimine eestlaste seas ja selle harrastuse sidumine rahvusliikumisega algas 19. saj 70.-ndatel aastatel.
1875.a. pidas Tartu Õpetajate Seminari koolmeister Juhan Kurrik sellesisulise kõne koguni Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul. Järgnes võimlemise tutvustamine “Eesti Postimehes”. Tänu doktorikraadiga TÜ eesti keele lektori Mihkel Veske eestvõtmisele, ei vaibunud Eesti Kirjameeste Seltsis arutlused võimlemisest ja võimlemisseltside moodustamise vajalikkusest
1876.a. korraldas Valga Õpetajate Seminari haridusega köster–kooliõpetaja Jüri Soo esimese eestlaste võimlemispeo Laiusel. Eeskujuks olid talle Saksa võimlemisühingute “turnipeod” Tartus.
1878.a. ilmus trükist Juhan Kurriku “Turnimise raamat”, mis oli mõeldud Eesti koolidele. Raamatu ilmumisele eelnes intensiivne oskussõnade loomine koostöös keeleteadlaste Mihkel Veske ja Ferdinand Johann Wiedemanniga. Eesti Kirjameeste Seltsil oli oma turnimise komitee, mille auliikmeks oli ka kunstnik J. Köler.
20. sajandi algusaastail olid kehalise kasvatuse probleemid jätkuvalt üldsuse ja ajakirjanduse huviobjektiks. Korraldati mitmesuguseid võimlemiskursusi, nagu kursused naistele, kes töötavad ärides, kontorites; võimlemisõpetajate kursused jne. Võimlemise sisu osas vaadati nii Saksamaa kui ka Rootsi ja Soome poole.
Mitmete välismaal õppinud võimlemisjuhtide nagu Helmi Põllu, Anna Raudkatsi, Helju Viljaku, Ernst Idla, Hilda Preikochi tegevuse tulemusena laienes võimlemisharrastuse kandepind kiiresti. Riistvõimlemise kõrvale tekkisid ka Eestis uued võimlemisliigid: naisvõimlemine, põrandvõimlemine, massivõimlemine ning mitmesugused tantsulise ja rütmilise liikumise suunad. Suure õpilaste arvuga töötasid Paula Rooset, Tiina Kaperi ja Gerd Neggo tantsustuudiod.
20-ndad aastad olid nii kogu Eesti spordi kui ka võimlemise organisatsioonilise küpsemise aeg.
1919.a. nov. kutsuti Leopold Tõnsoni eestvedamisel kokku I Eesti Spordi Kongress. Seal otsustati moodustada kogu spordi juhtimise vabariigikesksed organid – Eesti Spordi Liit ja Eesti Olümpiakomitee. Peagi hakkasid üksikud spordialad moodustama iseseisvaid alaliite.
1922.a. – asutati Raskejõustiku ja Veespordi Liit, mille alla koondati ka võimlemine.
1925.a. – loodi Eesti Kultuurkapitali koosseisus Kehakultuuri Sihtkapital, mis võimaldas rakendada tööle palgalisi spordiinstruktoreid ja toetada organisatsioone.
1925. a. alustas võimlemiselu korrastama Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikoolis õppinud noor energiline mees Ernst Idla.
1926.a. toimus II Kehalise Kasvatuse Kongress. E. Idla esines põhjaliku ettekandega kehalise kasvatuse olukorrast, mille tulemusena otsustati suuurendada kooli võimlemise tundide arvu ja muuta nendest osavõtt kohustuslikuks.
1931.a. loodi Tallinna Võimlemise Instituut, mis sai alguse 1926.aastast regulaarselt E. Idla juhtimisel toimunud üleriigilistest ESK võimlemisjuhtide kursustest. Lisaks koolitusele treeniti seal ka eliitrühmi esinemisteks. Sellest aastast alates hakkasid Tartus toimuma regulaarsed võimlemisõhtud “Vanemuise” teatrimajas.
1928.a. loodi Kehalise Kasvatuse Instituut Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna juurde.
1930.a. alates tegutses Tartus Naisvõimlejate Selts.
1933.a. muudeti Tallinna Võimlemise Instituut rahvaülikooli põhimõttel töötavaks ÜENÜ juriidiliselt iseseisvaks osakonnaks. Taolised organisatsioonid töötasid sel perioodil mitmel pool Saksamaal, Rootsis ja Soomes. Osakonda juhatas Leopold Tõnson.
1934.a. otsustati Eesti Spordi Keskliidus (ESKL) korraldada I Eesti Mängud. Otsekohe tõstatus küsimus võimlemispidustusi ettevalmistavast ja läbiviivast organisatsioonist.
Üleriigilise võimlemisorganisatsiooni loomise idee oli pärit juba1930. aastast. Nüüd oli selleks aga otsene eesmärk ja vajadus suurema arvu võimlemisinstruktorite järele.
1934. a. märtsis eraldus Eesti Raskejõustiku ja Veespordi Liidu võimlemise osakond Ernst Idla eestvedamisel ning Leopold Tõnsoni aktiivsel toetusel iseseisvaks Eesti Võimlejate Liiduks (EVL). Esimeheks valiti A. Kukk. EVL-i eesmärgiks püstitati võimlemise laialdane propageerimine, ülemaalise võimlemisorganisatsioonide võrgu loomine, võimlemisjuhtide ettevalmistamine, demonstratsioon-esinemiste korraldamine, raadiovõimlemisega alustamine, vabariiklike võistluste korraldamine, võimlemisrühmadele kontakti loomine Rahvusvahelise Võimlemis-föderatsiooniga (FIG), et saada õigus nende üritustel osalemiseks. Peaülesandeks aga seati I Eesti Mängude võimlemispidustuste korraldamine. Seda tehti koos Tallinna Võimlemise Instituudiga. Pidustuste üldjuhiks oli Ernst Idla, instruktoriteks tema õpilased Emmi Tõkke, Ilse Uus, Sanda Kanter, Helga Pärlestik, Oskar Uudeküll, Karl Einlig ja paljud teised. Pearõhk oli asetatud massivõimlemisele, mis ka suure menu osaliseks sai. Edaspidi jätkus kogu võimlemistegevus juba EVL-i juhtimisel ja koordineerimisel. Jätkati võimlemis-kursuste ja ellitrühmade esinemiste korraldamist ja teiste programmiliste ülesannete täitmist.
1936.a. loodi Eesti Spordi Keskliidu juurde üleriigiline võimlemise üldjuhi ametikoht, kuhu asus tööle Ernst Idla.
1937.a. korraldati esimesed üleriigilised rühmvõimlemise võistlused. Kohustuslikus ja valikharjutustes võistles 21 rühma. Rühma suuruseks oli 6 – 12 võimlejat. EVL otsustas hakata välja andma ajakirja“Eesti Võimleja”. Esimene number ilmus siiski alles aastal 1938.
1938.a. toodi Tallinna Võimlemise Instituut ÜENÜ koosseisust üle Võimlejate Liidu juurde. Eliitrühmad (nii mehed kui naised) esinesid menukalt Põhjamaade võimlemispidustustel Helsingis. Pedagoogidest tõusis esile Alice Vesterblom. Põhiülesandeks sai 1939. aastaks kavandatud II Eesti Mängude võimlemispeo ettevalmistamine. Esimese sammuna korraldas EVL üleriigilised võimlemisjuhtide kursused, et õpetada instruktoreid maakondade jaoks. Kokku tuli 172 osavõtjat. Õpiti II Eesti Mängude võimlemiskavu ja rahvatantse.
1939. a. oli II Eesti Mängude aasta. Sel aastal valiti ka EVL uus juhatus – esimeheks sai R.Saue, liikmeteks V. Roopere, H. Mülberg, O. Uudeküll. Esindajaks ESK juures sai J. Reigo. Kogu energia pandi võimlemispidustuste ettevalmistamisele ja läbiviimisele. Massiesinemiste kavad nii naistele kui meestele koostas Ernst Idla koos võimlemisinstituudi pedagoogidega. Eliitrühmade võimlejad olid instruktoriteks, kes sõitsid mööda maad ringi ning õpetasid esinemiskavu. Kavade paremaks viimistlemiseks viidi eelnevalt läbi maakondlikud mängud. Võimlemispidu osutus II Eesti Mängude õnnestunud lõppakordiks, kus osales ligikaudu 10 000 võimlejat.
1940.a. ei soovinud E. Idla enam jätkata EVL–i Instituudiga ja asus oma iseseisvat “E. Idla Võimlemise Instituuti” looma. Ta koondas sinna kõik oma paremad eliitvõimlejad ja nii tekkis esimene erakool Eesti spordis. Idla instituut jõudis 1940.a. aprillis korraldada ka oma esimese esinemise “Estonias” teatris, kus põhirõhk oli naisvõimlemise rühmadel ja meeste põrandvõimlemisel.
1940.a. 9. oktoobri määrusega likvideeriti nõukogude võimu poolt kõik ühingud, seltsid ja liidud. Seega likvideeriti nii Eesti Võimlejate Liit kui ka “E. Idla Võimlemise Instituut”. Nõukogude Liidus juhtisid spordielu Rahvakomissaride Nõukogu juurde kuuluvad Kehakultuuri–ja Spordikomiteed ning spordialade föderatsioonid. Sama süsteem kehtestati Eestis 24. dets. 1940. a.
1941. a. viidi läbi rühmvõimlemise võistlused ja alustati ettevalmistusi üleliidulisel kehakultuurlaste paraadil esinemiseks. Need tööd katkestas juunis alanud sõda.
Sõjajärgsetel aastatel kehtestati kogu Eesti spordis nõukogulik juhtimissüsteem, s.t. Spordikomitee oma riiklike treeneritega ja spordialade ühiskondliku juhtimise organitega föderatsioonidega. Nii moodustati ka ENSV Spordikomitee juurde võistlusvõimlemise arendamiseks sportvõimlemise ja iluvõimlemise (algselt kunstilise võimlemise) föderatsioonid.
1984.a. moodustati Eesti Rahvavõimlemise Föderatsioon (ERVF), mille eesmärgiks oli koordineerida ja juhtida kogu massilist võimlemisharrastust vabariigis. Asutamiskoosolek toimus 7. aprillil. Esimeheks valiti Tiiu Tali, aseesimeesteks Evi Asmu, Linda Martis ja Uno Sahva, sekretäriks Eesti Spordikomitee võimlemise peaspetsialist Kadri Liivak.
Sisulist tööd alustas ERVF võimlemise rühmajuhtide koolitamisest ja nende atesteerimisest. Seminarid olid väga populaarsed, kokku korraldati 5 seminari, umbes 500 osavõtjale. Uudse üritusena hakkas ERVF korraldama võimlemisrühmade ülevaatus-konkursse Eesti Televisiooni auhindadele. Üritus toimus alates 1985. aastast kuni 1999.aastani, kokku 5 korda.
1986. a. jõuti ka telesaate “Võimle kaasa” ettevalmistustega ekraaniküpsuseni. Enamus saadetest valmistasid ette ja viisid kolme aasta jooksul edukalt läbi Kadri Liivak ja Anne – Liis Leius.
1987.a. esineti ca 1000 võimlejaga Eesti NSV XII suvespartakiaadi avamisel. Esitati 6 kava erinevate autorite loomingust.
1988.a. korraldas ERVF I Eesti Talimängude raames tujuküllase vabaõhu võimlemispeo Otepää lumerohkel suusastaadionil. Esinejaid, peamiselt koolinoored, oli ligi 2 000 kogu vabariigist.
1989.a. toimus II Eesti Spordi Kongress ja taastati Eesti Olümpiakomitee. Nii osutus võimalikuks alles 1989.aastal ka Eesti Võimlejate Liidu taastamine 1934. aastal loodu õigus järglasena, kuigi initsiatiivgrupp oli tegutsenud juba pikemat aega 10. detsembril kinnitati uus põhikiri ja valiti juhatus. Presidendiks sai Uno Sahva, sekretäriks Inna Kotkas. Liitujateks olid põhiliselt nais- ja tervisevõimlemisrühmad.
1990.a. taastati Eesti Spordi Keskliit. Nüüd kerkis üles küsimus võimlemise esindatusest ESK-s ja rahvusvahelistes võimlemisorganisatsioonides – FIG-is ja UEG-s. Mõlemad organisatsioonid võtavad oma liikmeks ainult ühe rahvusliku võimlemisühenduse. Tekkis otsene vajadus kõiki võimlemise alaliike ühendava katusorganisatsiooni järele.
1990.a. 4.dets. peeti Pirital Eesti Võimlemise Assotsiatsiooni asutamiskongress. Iseseisvate juriidiliste isikutena ühinesid Iluvõimlemise Föderatsioon (IVF), Riistvõimlemise Liit (RVL) ja Eesti Võimlejate Liit (EVL). Samas lõpetas oma tegevuse ERVF, kuna tema funktsioonid ja tegevuse oli võtnud üle taastatud Eesti Võimlejate Liit. Eesti Võimlemise Assotsiatsiooni (EVA) presidendiks valiti Mehis Pilv, asepresidentideks ühinenud organisatsioonide endised juhid – Heino Sisask, Viktor Saaron ja Uno Sahva, peasekretäriks Kadri Liivak. Sama aasta lõpus 12.12. 1990.a. taastati liikmelisus Eesti Spordi Keskliidus.
1992.a. 1.mail sai EVA Euroopa Võimlemisliidu (UEG) liikmeks.
1992.a. 18.juulil toimunud Rahvusvahelise Võimlemisföderatsiooni kongressil võeti Eesti Võimlemise Assotsiatsioon FIG-i liikmeks, omandades õiguse osaleda kõigil FIG-i poolt korraldavatel üritustel ja tiitlivõistlustel.
1995.a. 7. aprillil pidas EVA aastakoosolek vajalikuks koos sisemise töö ümberkorraldamisega muuta ka organisatsiooni nime. Uueks nimeks sai Eesti Võimlemisliit (EEVL). Liikmesorganisatsioonid nimetati osakondadeks. Nii koosnes EEVL iluvõimlemise, riistvõimlemise, rühmvõimlemise ja aeroobika osakonnast. Asutajaliikmeteks oli 5 võimlemisklubi: Tallinna VK Piruett, Pärnu VK Rüht, Kilingi-Nõmme VK Githa, Viljandi VK Meetrum, Pärnu-Jaagupi SK Rõõm ja Narva iluvõimlemisklubi Fouette. EEVL-I presidendiks valiti Mehis Pilv. Organisatsioonilist tööd korraldabs sekretariaat eesotsas peasekretär Kadri Liivak-Riisaloga. Osakondade tööd juhtisid asepresidendid Heino Sisask (iluvõimlemise osakond), Mall Kalve (rühmvõimlemise osakond), Viktor Saaron (riistvõimlemise osakond). Juhatuse liikmeteks valiti Inga Neissaar, Galina Jonas, Riina Voolpriit, Janika Mölder ja Reet Tiik.
Eesti Spordimuuseumi materjalide, koosolekute protokollide ja EEVLi dokumentide põhjal koostanud Linda Martis. 16.10.2000.a.