ajalugu

Eesti meistrid iluvõimlemises  1949-2011

Võimlemine on üks vanemaid spordialasid kogu maailmas, algusajaks võib lugeda 19.sajandi I poolt.
Ka Ülemaailmne Võimlemisföderatsioon  FIG (Fédération Internationale de Gymnastique) on üks vanimaid omataoliste spordiorganisatsioonide seas ning on asutatud 1881.a. 

Esimesed andmed organiseeritud  võimlemistegevusest  Eestimaal pärinevad 19.saj. I poolelt  Tartust.

1820.a. veebruaris võeti ülikooli lektoriks Haapsalust pärinev Eduard Raupach, kes oli eelnevalt Saksamaal ja Itaalias õppides põhjalikult tutvunud Jahni võimlemissüsteemiga. Lisaks  itaalia ja saksa keele õpetamisele Tartu Ülikoolis, hakkas ta innukalt propageerima uut võimlemissüsteemi. Nii hakkas uus  “kunst” levima nii Tartu üliõpilaste, professorite kui ka  gümnasistide seas. Sajandi keskel tekkisid esimesed võimlemisseltsid Tallinnas 1863 a. ja Tartus 1864.a.   1863. aastal peeti ka esimene  “turnipidu” Tartu Ülikooli Toomemäe  võimlemisväljakul, millele järgnesid juba suuremad ettevõtmised (1864.a., 1865.a.), kus võimlemisesinemistele  eelnenud osavõtjate (ca 300 in. ) rongkäik läbi linna kogus hulganisti pealtvaatajaid (ca 2000 in.). Võimlemise propageerimine eestlaste seas ja selle harrastuse sidumine rahvusliikumisega algas 19. saj 70.-ndatel aastatel.

1875.a. pidas Tartu Õpetajate Seminari koolmeister Juhan Kurrik sellesisulise kõne  koguni Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul. Järgnes võimlemise tutvustamine  “Eesti Postimehes”. Tänu doktorikraadiga TÜ eesti keele lektori Mihkel Veske eestvõtmisele, ei vaibunud Eesti Kirjameeste Seltsis arutlused võimlemisest ja võimlemisseltside moodustamise vajalikkusest

1876.a. korraldas Valga Õpetajate Seminari haridusega köster–kooliõpetaja Jüri Soo esimese eestlaste võimlemispeo Laiusel. Eeskujuks olid talle Saksa võimlemisühingute  “turnipeod” Tartus.  

1878.a. ilmus trükist Juhan Kurriku “Turnimise raamat”, mis oli mõeldud Eesti koolidele. Raamatu ilmumisele eelnes intensiivne oskussõnade loomine koostöös keeleteadlaste Mihkel Veske ja Ferdinand Johann Wiedemanniga. Eesti Kirjameeste Seltsil oli oma turnimise komitee,  mille  auliikmeks oli ka kunstnik J. Köler.

20. sajandi algusaastail olid kehalise kasvatuse probleemid jätkuvalt üldsuse ja ajakirjanduse huviobjektiks. Korraldati mitmesuguseid võimlemiskursusi, nagu kursused naistele, kes töötavad ärides, kontorites; võimlemisõpetajate kursused jne. Võimlemise  sisu osas vaadati nii Saksamaa kui ka Rootsi ja Soome poole.


Mitmete välismaal õppinud võimlemisjuhtide nagu Helmi Põllu, Anna Raudkatsi, Helju Viljaku, Ernst Idla, Hilda Preikochi tegevuse tulemusena laienes võimlemisharrastuse  kandepind kiiresti. Riistvõimlemise kõrvale tekkisid ka Eestis uued võimlemisliigid: naisvõimlemine, põrandvõimlemine, massivõimlemine ning mitmesugused tantsulise ja rütmilise liikumise suunad. Suure õpilaste arvuga töötasid Paula Rooset, Tiina Kaperi ja Gerd Neggo tantsustuudiod.

20-ndad aastad olid nii kogu Eesti spordi kui ka võimlemise organisatsioonilise küpsemise aeg.

1919.a. nov. kutsuti Leopold Tõnsoni eestvedamisel kokku I Eesti Spordi Kongress. Seal otsustati moodustada kogu spordi juhtimise vabariigikesksed organid – Eesti Spordi  Liit  ja Eesti Olümpiakomitee. Peagi hakkasid üksikud  spordialad moodustama iseseisvaid alaliite.

1922.a. –  asutati Raskejõustiku ja Veespordi Liit, mille alla koondati ka võimlemine.
 
1925.a. –  loodi Eesti Kultuurkapitali koosseisus Kehakultuuri Sihtkapital, mis võimaldas rakendada tööle palgalisi spordiinstruktoreid ja toetada organisatsioone.

1925. a.  alustas võimlemiselu korrastama   Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikoolis õppinud noor energiline mees Ernst Idla. 

1926.a. toimus II Kehalise Kasvatuse Kongress. E. Idla  esines põhjaliku ettekandega kehalise kasvatuse olukorrast, mille tulemusena otsustati suuurendada kooli võimlemise tundide arvu ja muuta nendest osavõtt kohustuslikuks.
 
1931.a. loodi Tallinna Võimlemise Instituut, mis sai alguse 1926.aastast regulaarselt E. Idla juhtimisel toimunud üleriigilistest ESK võimlemisjuhtide kursustest. Lisaks koolitusele treeniti seal ka eliitrühmi esinemisteks. Sellest aastast alates hakkasid Tartus  toimuma regulaarsed võimlemisõhtud “Vanemuise” teatrimajas.

1928.a. loodi Kehalise Kasvatuse  Instituut Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna juurde.

1930.a. alates tegutses Tartus Naisvõimlejate Selts.

1933.a. muudeti Tallinna Võimlemise Instituut rahvaülikooli põhimõttel töötavaks ÜENÜ juriidiliselt iseseisvaks osakonnaks. Taolised organisatsioonid töötasid sel perioodil  mitmel pool Saksamaal, Rootsis ja Soomes. Osakonda juhatas Leopold Tõnson.
 
1934.a. otsustati Eesti Spordi Keskliidus (ESKL) korraldada I Eesti Mängud. Otsekohe tõstatus küsimus võimlemispidustusi ettevalmistavast ja läbiviivast organisatsioonist.
Üleriigilise võimlemisorganisatsiooni loomise idee oli  pärit juba1930. aastast. Nüüd oli selleks aga otsene eesmärk ja vajadus suurema arvu võimlemisinstruktorite  järele.

1934. a. märtsis eraldus Eesti Raskejõustiku ja Veespordi Liidu võimlemise osakond Ernst Idla eestvedamisel ning Leopold Tõnsoni aktiivsel toetusel iseseisvaks Eesti  Võimlejate Liiduks (EVL). Esimeheks valiti A. Kukk. EVL-i eesmärgiks püstitati võimlemise laialdane propageerimine, ülemaalise võimlemisorganisatsioonide võrgu loomine, võimlemisjuhtide ettevalmistamine, demonstratsioon-esinemiste korraldamine, raadiovõimlemisega alustamine, vabariiklike võistluste korraldamine, võimlemisrühmadele kontakti loomine Rahvusvahelise Võimlemis-föderatsiooniga (FIG), et saada õigus nende üritustel osalemiseks. Peaülesandeks aga seati I Eesti Mängude võimlemispidustuste korraldamine. Seda tehti koos Tallinna Võimlemise Instituudiga. Pidustuste üldjuhiks oli Ernst Idla, instruktoriteks tema õpilased Emmi Tõkke, Ilse Uus, Sanda Kanter, Helga Pärlestik, Oskar Uudeküll, Karl Einlig ja paljud teised. Pearõhk oli asetatud massivõimlemisele, mis ka suure menu osaliseks sai. Edaspidi jätkus kogu võimlemistegevus juba EVL-i juhtimisel ja koordineerimisel. Jätkati võimlemis-kursuste ja ellitrühmade esinemiste korraldamist ja teiste programmiliste ülesannete täitmist.

1936.a. loodi Eesti Spordi Keskliidu juurde üleriigiline võimlemise üldjuhi ametikoht, kuhu asus tööle Ernst Idla.
 
1937.a. korraldati esimesed üleriigilised rühmvõimlemise võistlused. Kohustuslikus  ja valikharjutustes võistles 21  rühma. Rühma suuruseks oli 6 – 12 võimlejat. EVL otsustas hakata välja andma ajakirja“Eesti Võimleja”. Esimene number ilmus siiski alles aastal 1938.

1938.a. toodi Tallinna Võimlemise Instituut ÜENÜ koosseisust üle Võimlejate Liidu juurde. Eliitrühmad (nii mehed kui naised) esinesid menukalt  Põhjamaade võimlemispidustustel Helsingis. Pedagoogidest tõusis esile Alice Vesterblom. Põhiülesandeks sai 1939. aastaks kavandatud II Eesti Mängude võimlemispeo ettevalmistamine. Esimese sammuna korraldas EVL üleriigilised võimlemisjuhtide kursused, et õpetada instruktoreid maakondade jaoks. Kokku tuli 172 osavõtjat. Õpiti II Eesti Mängude  võimlemiskavu ja rahvatantse.

1939. a. oli  II Eesti Mängude aasta. Sel aastal valiti ka EVL uus juhatus – esimeheks sai R.Saue, liikmeteks V. Roopere, H. Mülberg, O. Uudeküll. Esindajaks ESK juures sai J. Reigo. Kogu energia pandi võimlemispidustuste ettevalmistamisele ja läbiviimisele.  Massiesinemiste kavad nii naistele kui meestele koostas Ernst Idla koos võimlemisinstituudi pedagoogidega. Eliitrühmade võimlejad olid instruktoriteks, kes sõitsid mööda maad ringi ning õpetasid esinemiskavu. Kavade paremaks viimistlemiseks viidi eelnevalt läbi maakondlikud mängud.  Võimlemispidu osutus II  Eesti Mängude õnnestunud lõppakordiks, kus osales ligikaudu 10 000  võimlejat.

1940.a. ei soovinud E. Idla enam jätkata EVL–i Instituudiga ja asus oma iseseisvat “E. Idla Võimlemise Instituuti” looma. Ta koondas sinna kõik oma paremad eliitvõimlejad ja nii tekkis esimene erakool Eesti spordis. Idla instituut jõudis 1940.a. aprillis korraldada ka oma esimese esinemise “Estonias” teatris, kus põhirõhk oli naisvõimlemise rühmadel ja meeste põrandvõimlemisel.

1940.a. 9. oktoobri  määrusega likvideeriti nõukogude võimu poolt kõik ühingud, seltsid ja liidud. Seega likvideeriti nii Eesti Võimlejate Liit kui ka “E. Idla Võimlemise Instituut”. Nõukogude Liidus juhtisid spordielu Rahvakomissaride Nõukogu  juurde kuuluvad Kehakultuuri–ja Spordikomiteed ning spordialade föderatsioonid. Sama süsteem kehtestati Eestis 24. dets. 1940. a.

1941. a. viidi läbi rühmvõimlemise võistlused ja alustati ettevalmistusi üleliidulisel  kehakultuurlaste paraadil esinemiseks. Need tööd katkestas juunis alanud sõda.

Sõjajärgsetel aastatel kehtestati kogu Eesti spordis nõukogulik juhtimissüsteem, s.t. Spordikomitee oma riiklike treeneritega ja spordialade ühiskondliku juhtimise organitega föderatsioonidega. Nii moodustati ka ENSV Spordikomitee juurde võistlusvõimlemise arendamiseks sportvõimlemise ja iluvõimlemise (algselt kunstilise võimlemise) föderatsioonid.
 
1984.a. moodustati   Eesti Rahvavõimlemise Föderatsioon (ERVF), mille eesmärgiks oli koordineerida ja juhtida kogu massilist võimlemisharrastust vabariigis. Asutamiskoosolek toimus 7. aprillil. Esimeheks valiti Tiiu Tali, aseesimeesteks Evi Asmu, Linda Martis ja Uno Sahva, sekretäriks Eesti Spordikomitee võimlemise  peaspetsialist Kadri Liivak.
Sisulist tööd alustas ERVF võimlemise rühmajuhtide koolitamisest ja nende atesteerimisest. Seminarid olid väga populaarsed, kokku  korraldati 5 seminari, umbes 500 osavõtjale. Uudse üritusena hakkas ERVF korraldama   võimlemisrühmade ülevaatus-konkursse Eesti Televisiooni auhindadele. Üritus toimus alates 1985. aastast kuni 1999.aastani,  kokku 5 korda.
        
1986. a. jõuti ka telesaate “Võimle kaasa” ettevalmistustega ekraaniküpsuseni. Enamus saadetest valmistasid ette ja viisid kolme aasta jooksul edukalt läbi Kadri Liivak ja Anne – Liis Leius.

1987.a.  esineti ca 1000 võimlejaga Eesti NSV XII suvespartakiaadi avamisel. Esitati 6 kava erinevate autorite loomingust.

1988.a. korraldas ERVF  I Eesti Talimängude raames tujuküllase vabaõhu võimlemispeo Otepää lumerohkel suusastaadionil.  Esinejaid, peamiselt  koolinoored, oli ligi 2 000 kogu vabariigist.

1989.a. toimus II Eesti Spordi  Kongress ja taastati Eesti Olümpiakomitee. Nii osutus võimalikuks alles 1989.aastal ka Eesti Võimlejate Liidu taastamine 1934. aastal loodu õigus järglasena, kuigi initsiatiivgrupp oli tegutsenud juba pikemat aega 10. detsembril kinnitati uus põhikiri ja valiti juhatus. Presidendiks sai Uno Sahva, sekretäriks Inna Kotkas. Liitujateks olid põhiliselt nais- ja tervisevõimlemisrühmad.

1990.a. taastati Eesti Spordi Keskliit. Nüüd kerkis üles küsimus võimlemise esindatusest ESK-s ja rahvusvahelistes võimlemisorganisatsioonides – FIG-is ja UEG-s. Mõlemad organisatsioonid võtavad oma liikmeks ainult ühe rahvusliku võimlemisühenduse. Tekkis otsene vajadus kõiki võimlemise alaliike ühendava katusorganisatsiooni järele.

1990.a. 4.dets. peeti Pirital  Eesti Võimlemise Assotsiatsiooni asutamiskongress. Iseseisvate juriidiliste isikutena ühinesid  Iluvõimlemise Föderatsioon (IVF), Riistvõimlemise Föderatsioon (RVF) ja Eesti Võimlejate Liit (EVL). Samas lõpetas oma tegevuse ERVF, kuna tema funktsioonid ja tegevuse oli võtnud üle taastatud Eesti Võimlejate Liit. Eesti Võimlemise Assotsiatsiooni (EVA) presidendiks valiti Mehis Pilv, asepresidentideks ühinenud organisatsioonide endised juhid – Heino Sisask, Viktor Saaron ja Uno Sahva, peasekretäriks Kadri Liivak. Sama aasta lõpus 12.12. 1990.a. taastati liikmelisus Eesti Spordi Keskliidus.

1992.a. 1.mail sai EVA  Euroopa Võimlemisliidu (UEG) liikmeks.

1992.a. 18.juulil toimunud Rahvusvahelise Võimlemisföderatsiooni kongressil võeti Eesti Võimlemise Assotsiatsioon   FIG-i liikmeks, omandades õiguse   osaleda kõigil FIG-i poolt korraldavatel üritustel ja tiitlivõistlustel.

1995.a. 7. aprillil  pidas EVA aastakoosolek vajalikuks koos sisemise töö ümberkorraldamisega muuta ka organisatsiooni nime. Uueks nimeks sai Eesti Võimlemisliit (EEVL). Liikmesorganisatsioonid nimetati osakondadeks. Nii koosnes EEVL iluvõimlemise, riistvõimlemise, rühmvõimlemise ja aeroobika osakonnast. Asutajaliikmeteks oli  5 võimlemisklubi:  Tallinna VK Piruett, Pärnu VK Rüht, Kilingi-Nõmme VK Githa, Viljandi VK Meetrum, Pärnu-Jaagupi SK Rõõm ja Narva iluvõimlemisklubi Fouette. EEVL-I presidendiks valiti Mehis Pilv. Organisatsioonilist tööd korraldabs sekretariaat eesotsas peasekretär Kadri Liivak-Riisaloga. Osakondade tööd juhtisid asepresidendid Heino Sisask (iluvõimlemise osakond), Mall Kalve (rühmvõimlemise osakond), Viktor Saaron (riistvõimlemise osakond). Juhatuse liikmeteks valiti Inga Neissaar, Galina Jonas, Riina Voolpriit, Janika Mölder ja  Reet Tiik.

Eesti Spordimuuseumi materjalide, koosolekute protokollide ja EEVLi dokumentide põhjal koostanud Linda Martis. 16.10.2000.a.


Eesti meistrid iluvõimlemises 1949-2016

Aasta

Eesnimi

Perenimi

Klubi

1949

ERIKA

MAIDRE

Tartu Ülikooli Spordiklubi

ja

SALME

MURU

Tallinna „Kalev”

1950-1951

MALL 

KAUKÜLL

Tallinna „Kalev”

1952

ROSALIE

PETROVA

Tallinna „Kalev"

1953-1954

ROHTA

TAMM

Tallinna „Kalev”

1955

MAIRE

VISNAPUU (KAMARIK)

Tartu „Kalev”

1956

EINIKE

RUSI (NAARITS)

Tartu Riiklik Ülikool

1957

ENNA

LANDMANN (PAIKRE)

Tallinna „Kalev”

1958

MAIRE

VISNAPUU (KAMARIK)

Tartu „Kalev”

1959

MAIRE

KAMARIK

Tartu „Kalev”

1960-1961

ENNA

LANDMANN (PAIKRE)

Tallinna „Kalev”

1962-1964

MAIRE

KAMARIK

Tartu Riiklik Ülikool

1965-1967

SILJA

SAHVA (PILV)

Tartu Riiklik Ülikool

1968-1970

MARE

TOLOPILOVA

Mererajooni Laste ja Noorte SK

1971

ELLEN

MARDI

Tallinna Pedagoogiline Instituut

1972

KADRI

LAANELOOG (LIIVAK-RIISALO)

Tartu "Kalev"

1973-1974

KADRI

LIIVAK (-RIISALO)

Tartu "Kalev"

1975-1977

KAI

VOOGLAID (ESNA)

Tartu Laste ja Noorte SK

1978

HELI

KANN

Mererajooni Laste ja Noorte SK

1979

IRA

BLINOVA

Mererajooni Laste ja Noorte SK

1980-1981

SVETLANA

KOPJAK

Tallinna „Kalev”

1982

HELI

KANN

Mererajooni Laste ja Noorte SK

1983

NELE

MUDI (LOO)

Tallinna „Kalev”

1984

SVETLANA

BALÕKINA

Mererajooni Laste ja Noorte SK

1985

 SVETLANA

BALÕKINA

Mererajooni Laste ja Noorte SK

ja

JANIKA

 MÖLDER

Tartu Laste ja Noorte Spordikool

1986

JANIKA

MÖLDER

EESTILNSK

1987

MERLE

TAIDEMAA

Lenini rajooni Laste ja Noorte SK

1988

MERLE

TAIDEMAA

Tallinna „Kalev”

1989

KAIRI

TIREL

Tallinna „Kalev”

1990

NATALJA

NIKOLAJEVA

Tartu LNSK

1991

NATALJA

MARINA

BESTŠASTNAJA

JERMAKOVA (KUHTIKOVA)

Eesti LNSK

Sillamäe

1992

JANIKA

MÖLDER-MAALMANN

Tartu Riiklik Ülikool

1993

ANFISSA

SVETOGOR

Tallinna Idarajooni Spordikool

1994-1999

NATALJA

KORNÕSHEVA

Tallinna Kopli Spordikool

2000-2001

IRINA

KIKKAS

Spordiklubi Velar

2002

KAROLINA

LILL

Spordiklubi Velar

2003-2008

IRINA

KIKKAS

Spordiklubi Velar

2009

JANA

LUKJANOVA

Võimlemisklubi Janika Tallinn

2010

JULIJA

MAKUŠINA

IVK Fouette/NPSK

2011

VIKTORIA

BOGDANOVA

Võimlemisklubi Janika Tallinn

2012

VIKTORIA

BOGDANOVA

Võimlemisklubi Janika Tallinn

2013

KARINA

JERÕGINA

Spordiklubi Nord

2014

OLGA

BOGDANOVA

Võimlemisklubi Piruett

2015

VIKTORIA

BOGDANOVA

Võimlemisklubi Piruett

2016

JANIKA

VARTLAAN

VK Janika Tallinn

2017

OLGA BOGDANOVA Võimlemisklubi Piruett

2018

CARMEN MARII AESMA Võimlemiklubi Piruett

2019

VIKTORIA  BOGDANOVA Võimlemisklubi Piruett