𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐕𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐥𝐢𝐢𝐝𝐮 𝐮𝐮𝐬 𝐬𝐩𝐨𝐫𝐝𝐢𝐝𝐢𝐫𝐞𝐤𝐭𝐨𝐫 𝐁𝐞𝐫𝐢𝐭 𝐏𝐢𝐢𝐫 – 𝐬𝐚𝐚𝐦𝐞 𝐭𝐮𝐭𝐭𝐚𝐯𝐚𝐤𝐬!
Beriti teekond on olnud tihedalt seotud liikumise, võimlemise ja tantsuga. Talle meeldib luua, inimesi arendada ning näha, kuidas ideest sünnib midagi päriselt nähtavat. Nüüd on Beriti ees uus roll Eesti Võimlemisliidu spordidirektorina ning siht on selge: muuta Eesti võimlemine veelgi tugevamaks, professionaalsemaks ja nähtavamaks.
𝐊𝐮̈𝐬𝐢𝐬𝐢𝐦𝐞 𝐁𝐞𝐫𝐢𝐭𝐢𝐥𝐭 𝐦𝐨̃𝐧𝐞𝐝 𝐤𝐮̈𝐬𝐢𝐦𝐮𝐬𝐞𝐝:
𝟏. 𝐊𝐮𝐢 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐭𝐚𝐠𝐚 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐤𝐬 𝐯𝐨̃𝐫𝐝𝐮𝐬𝐦𝐚̈𝐫𝐤𝐢 „𝐯𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞“, 𝐬𝐢𝐢𝐬 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞𝐠𝐚 𝐬𝐚 𝐭𝐞𝐠𝐞𝐥𝐞𝐤𝐬𝐢𝐝?
Oleksin ikkagi liikumise, inimestega töötamise ja loomise juures. Minu taust on tugevalt seotud lisaks võimlemisele ka tantsu ja korraldusliku tööga ning mulle meeldib protsess, kus ideest sünnib midagi päriselt nähtavat. Samuti pakuks mulle huvi tegutseda ka laiemalt kultuuri või hariduse valdkonnas. Inimesed ja nende areng on vist see „võrdusmärk“, mis jääks igal juhul alles.
𝟐. 𝐌𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐬𝐚𝐥𝐚𝐣𝐚𝐧𝐞 𝐦𝐢𝐬𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧 𝐨𝐦𝐚 𝐮𝐮𝐞𝐥 𝐚𝐦𝐞𝐭𝐢𝐩𝐨𝐬𝐢𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢𝐥 „𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐕𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐥𝐢𝐢𝐝𝐮 𝐬𝐩𝐨𝐫𝐝𝐢𝐝𝐢𝐫𝐞𝐤𝐭𝐨𝐫“?
Salajane missioon on võib-olla liiga suur sõna, aga minu soov on teha võimlemisest veelgi tugevam, professionaalsem ja nähtavam spordiala. Tahan, et meil oleks süsteem, mis toetab nii tippsportlast, treenerit, klubi kui ka kõige väiksemat võimlemishuvilist. Soovin, et sportlastel ja treeneritel oleks hea keskkond arenemiseks ning et erinevate alade vahel oleks rohkem koostööd ja ühist arengut.
Ja kui päris aus olla, siis salaja tahaksin, et inimesed, kes täna ütlevad „ma ei ole üldse võimlemise inimene“, avastaksid ühel hetkel, et tegelikult on võimlemine väga äge!
𝟑. 𝐌𝐢𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐭𝐚𝐮𝐬𝐭?
Minu suhe võimlemisega algas juba väga noores eas – tegelesin pikalt nii iluvõimlemise, tantsulise võimlemise kui ka akrobaatikaga. Loomuliku jätkuna omandasin kõrghariduse Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. Olen pikalt töötanud nii treenerina, tantsuõpetajana kui ka treeningkorraldusjuhina.
Seega olen saanud sporti kogeda mitmest vaatenurgast – sportlase, treeneri ja juhina. Usun, et just see kombinatsioon aitab mul spordidirektori rollis erinevaid osapooli hästi mõista.
𝟒. 𝐊𝐚𝐬 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐞𝐥𝐥𝐮 𝐦𝐚𝐡𝐮𝐛 𝐯𝐞𝐞𝐥 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢 𝐩𝐞𝐚𝐥𝐞 𝐯𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞?
Kindlasti. Sport on suur osa minu elust, aga mitte kogu elu. Olen endiselt seotud tantsuga, mulle on olulised pere, lähedased inimesed, reisimine, lugemine ja hetked, kus saab korraks töömõtetest välja astuda. Usun, et just see tasakaal aitab ka spordis värske pilguga tegutseda.
𝟓. 𝐊𝐮𝐬 𝐬𝐚 𝐧𝐚̈𝐞𝐝 𝐞𝐧𝐧𝐚𝐬𝐭 𝟐𝟎 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚 𝐩𝐚̈𝐫𝐚𝐬𝐭?
Loodan, et olen selleks ajaks endiselt seotud liikumise ja spordiga ning võib-olla veelgi rohkem inimesi ja organisatsioone arendades. Tahaksin 20 aasta pärast vaadata tagasi ja tunda, et olen oma tööga midagi paremaks muutnud ja jätnud endast maha midagi, mis kestab ka edasi. Täpset ametinimetust ma endale ette ei kirjuta – oluline on, et oleksin endiselt uudishimulik ja tegus.
𝟔. 𝐔̈𝐤𝐬 𝐞𝐥𝐮𝐭𝐚𝐫𝐤 𝐬𝐨𝐨𝐯𝐢𝐭𝐮𝐬 𝐧𝐨𝐨𝐫𝐞𝐥𝐞 𝐯𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐣𝐚𝐥𝐞?
Ära võrdle oma teekonda liiga palju teistega. Keskendu enda arengule ja ära unusta, miks sa kunagi alustasid. Igaühel on oma tempo, oma tugevused ja säravamad hetked. Tulemus on oluline, aga sama oluline on see inimene, kelleks sa teekonna jooksul kasvad.
𝟕. 𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐚 𝐞𝐢 𝐬𝐚𝐥𝐥𝐢?
Ükskõiksust ja suhtumist „me oleme alati nii teinud“. Hindan inimesi, kes hoolivad ja julgevad otsida uusi lahendusi. Pean traditsioonidest väga lugu, aga arenguks peab olema ka julgust muutuda.
𝟖. 𝐊𝐞𝐬 𝐨𝐧 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐞𝐞𝐬𝐤𝐮𝐣𝐮𝐝?
Minu eeskujud on inimesed, kes ei pea ennast teistele tõestama, vaid kelle töö räägib nende eest. Eelkõige inimesed, kes on oma valdkonnas väga head, aga samal ajal jäävad inimlikuks.
Olen palju õppinud oma kolleegidelt, treeneritelt ja ka sportlastelt. Eeskuju ei pea alati olema kuulus inimene – vahel inspireerib kõige rohkem see, kes oma igapäevase tööga järjepidevalt ja sihikindlalt midagi paremaks teeb.
𝟗. 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐕𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐦𝐢𝐧𝐞 𝟏𝟓𝟎 – 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐭𝐚̈𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚𝐛 𝐬𝐞𝐞 𝐣𝐮𝐮𝐛𝐞𝐥 𝐬𝐢𝐧𝐮 𝐣𝐚𝐨𝐤𝐬 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐦𝐢𝐝𝐚 𝐬𝐨𝐨𝐯𝐢𝐝 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐯𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥𝐞 𝐣𝐚̈𝐫𝐠𝐦𝐢𝐬𝐞𝐤𝐬 𝟏𝟓𝟎 𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐤𝐬?
Minu jaoks on 150 aastat Eesti võimlemist väga väärikas teekond, mille taga on tuhanded inimesed – sportlased, treenerid, kohtunikud, juhid ja lapsevanemad, kes on sellesse oma aega ja südant panustanud. See juubel annab meile põhjust vaadata tagasi ja olla uhked selle üle, kust me tuleme ja kuhu oleme jõudnud.
Järgmiseks 150 aastaks soovin Eesti võimlemisele julgust areneda ja samal ajal hoida väärtusi, mis on meie jaoks olulised. Soovin, et meil oleks rohkem inimesi, kes leiavad võimlemisest rõõmu, rohkem koolitatud ja väärtustatud treenereid, paremad võimalused sportlaste arenguks ning rahvusvaheliselt veelgi nähtavam Eesti võimlemine.
Ja kõige tähtsam – et ka 150 aasta pärast oleks meil inimesi, kes tahavad seda lugu edasi kirjutada.
𝐀𝐢𝐭𝐚̈𝐡, 𝐚𝐫𝐦𝐚𝐬 𝐁𝐞𝐫𝐢𝐭! 𝐒𝐨𝐨𝐯𝐢𝐦𝐞 𝐬𝐮𝐥𝐥𝐞 𝐣𝐨̃𝐮𝐝𝐮, 𝐢𝐧𝐬𝐩𝐢𝐫𝐚𝐭𝐬𝐢𝐨𝐨𝐧𝐢 𝐣𝐚 𝐣𝐮𝐥𝐠𝐮𝐬𝐭 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐯𝐨̃𝐢𝐦𝐥𝐞𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐞𝐝𝐚𝐬𝐢 𝐯𝐢𝐢𝐦𝐢𝐬𝐞𝐥! 𝐎𝐥𝐠𝐮 𝐞𝐞𝐬𝐨𝐨𝐭𝐚𝐯 𝐭𝐞𝐞𝐤𝐨𝐧𝐝 𝐭𝐚̈𝐢𝐬 𝐡𝐞𝐚𝐝 𝐤𝐨𝐨𝐬𝐭𝐨̈𝐨̈𝐝, 𝐣𝐮𝐥𝐠𝐞𝐢𝐝 𝐢𝐝𝐞𝐢𝐝 𝐣𝐚 𝐩𝐚𝐥𝐣𝐮 𝐡𝐞𝐭𝐤𝐢, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐞 𝐮̈𝐥𝐞 𝐮𝐡𝐤𝐮𝐬𝐭 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐚!
Foto: Kadri Parv